Jäta sisu vahele

Aednik Põhjalas

Pohjanmaa maakonnas Maalahti valla üks elanikke on Suurbritanniast Soome elama asunud Adrian Evans, kes tegeleb oma koduaias mahepõllundusega, mis on ühtlasi ka tema töö ja hobi.

Hiidsuured palmitaolised lehtkapsad on rivis koduaia serval, nende taga on kasvamas inimesest pikemad suhkrumais ja raskekaunalised oavarred.

Varajane kartul on üles võetud juba kesksuvel ning aed-moorputked on saagikoristusküpsed. Peedid ja porgandid on veel kasvuhoos, ent varajast saaki on saadud maitsta kogu suve jooksul. Salatitaime ja ürte jätkub aga piiramatus koguses.

Vaasa linna lõunapiiril punase maja õues olev köögiviljaaed on tulvil lõhnu ja mõnusat hingust. Kasvatuskastide ridadest korrapärastatud tootliku köögiviljaaia on loonud ja kasvama pannud maastikuarhitekt Adrian Evans, Kekkilä aednik.

”Ma armastan kokkamist ja köögiviljamaa annid kasutame kohe toiduvalmistamiseks, kui mullas ja mullast midagi sirgunud on. Ei ole midagi nii maitsvat, kui omaenda aiast korjatud värske taimetoit,” õhkab Adrian.

Mahepõllundus

Köögiviljaaiast ja sinna pandud kümnest kasvatuskastist saadavat taimset toitu jagub kolmeliikmelisele perele nii suvisele toidulauale, sügavkülma panemiseks, kuivatamiseks kui ka keldris säilitamiseks. Kuueaastane perepoeg Alexki teab, kust parim toit lauale tuleb. Sagedasti on aedniku jalus keerlemas ka pere kaks koera.

Viisteist aastat tagasi Inglismaalt Soome kolinud Adrian on nüüdseks harjunud okaspuurohelise maastikuga, Lõuna-Pohjanmaa eluga ja rannikupiirkonna muutliku ilmaga. Olgugi, et suve algus oli külm, ei ole suve lõpus sellest enam märkigi.

”Taimedel oli kevadel toitainete puudus, sest külmast mullast ei saa nad piisavalt fosforit kätte. Kastsin kastekannust taimelehtedele väetist ja see aitas ilmade soojenedes taimed kiirele kasvule,” räägib aednik.

Igapäevaselt on Adrian tööl lähedalasuvas aiandis, kus tema suurimaks huviks on lisada mitmeaastaste lillede arvukust. Neid kasvatab ta pistikuid ja juuretükke kasutades ka omaenda kasvuhoones koos kurkide ja tomatitega.

Laia põllu serval paiknevas taimeaias on taimedel hea olla, olgugi, et meretuuled puhuvad vahel üsna valjult. Taimede juured saavad kasvada sügaval puhtas aiamullas ja lisa toitaineid saavad nad looduslikest väetistest. Need taimed, kes taluvad kõige karmimaid tingimusi, on istutatud liivmulda, mis ürditaimedele hästi sobib.

Et Adrian tegeleb maheviljelusega, tuleneb tema veendumusest, et ta tahab oma perele pakkuda puhast ja maitsvat toitu ja elada loodusega kooskõlas. Adrian on võtnud endale vastutuse ka järeltulevate põlvede ees ja näitab seda oma töö ja tegemistega.

”Ma ei kasuta kunagi taimedele tõrjevahendeid. Vajadusel võiksin kasta taimi männiseebilahusega või nõgeseleotisega, aga kahjurid on õnneks niisamagi eemal püsinud. Lopsakate taimede vahel roomavad teod kogub Adrian korvi ja laseb teod taas valla aiamaa servas. Umbrohud kitkub Adrian käsitsi ja laseb nende juurtel päiksepaistel ära kuivada. Üheaastased umbrohud jõuavad komposti koostisosana aiamaa väetiseks.

Kirglikule aednikule on aed sõbraks, kellega koos on meeldiv aega veeta. Ja sõbra eest tahetakse ju alati hästi hoolitseda.

Adrian: ”Külvates, istutades, umbrohtu kitkudes ja saaki koristades olen ma õnnelik iga hetke üle neid töid tehes. Igal hommikul ärkan rahuloluga, et saan olla kogu päeva aias nii tööl olles kui ka vabal ajal.”

Süda kui puhas muld

Köögiviljaaiad on Adrian Evansile tuttavad olnud juba lapsest saati, sest nii tema vanemad kui ka vanaema ja vanaonu olid innukad aiaviljelejad. Omaenda innustus aianduse vastu tekkis Adrianil 14 aasta vanuses, kui ta sai kaheks nädalaks praktikale üle 700 aasta vanusesse taimeaeda Ripley lossi juures Yorkshire’is. Inglismaal elamise aastatel projekteeris Adrian suuremaid ja väiksemaid taimeaedu; samuti osakondi Londoni Chelsea Flower Show lillenäitusele. Ka ülikoolis õppis ta aiandust. Soome elama asununa jätkas ta samuti aiandusega tegelemist. Tänapäeval annab kogenud inglise aednik oma näo Kekkilä põhjamaisele aiale.

Adrian: ”Aiad on minu armastus ja kirg. Tahan oma rõõmu ja teadmisi jagada inimestele, et nemadki õpiksid kogema seda head, mida ma ise aiaga tegeledes olen saanud.”

Kavandatud saak

Köögiviljaaia pidamine on Adriani jaoks seiklus. Kevadel alanud seemnekuparde raputamisega alanud retk on jõudnud saagikoristusaega. Suurema osa oma aia taimedest on ta kasvatanud seemnest… vaid kurgid on ostetud taimedena.

Erilist rõõmu teeb päikselise suvega hästi kasvanud suhkrumais, mille Adrian kasvatas ette kasvuhoones ja istutas välja peenrasse suve hakul. Lehtpeet on saagirikas ja pere oskab sellest valmistada mitmeid uusi toite.

Kasvatuskastides on kasvamas salat, mitmed ürdid, petersell, lehtpeet, suvikõrvits ja suvel tarvitamiskõlblikud juurviljad. Kartulid, porgandid, peedid, kapsad, sibulad, aedmoorputk ja põõsasoad on kasvanud saagirikkaks savimullapõllul, millele on tehtud mullaparandust. Kartuleid on lõikuskuu lõpuks üles võetud juba kümneid kilosid. Aedmoorputke juurt ja porgandit on saadud korvitäis.

Ürtidest on rohkesti kasutatud aedliivateed, sidrunmelissi, münte, estragonpuju, koriandrit ja sidrunpuju. Saagirõõmule lisaks on neil ka meeldiv lõhn ja ilusad õied.

”Taimede lehed on küll mitmevärvilised, ent köögiviljaaias peab olema ka lilli. Lilled meelitavad kohale tolmutajad putukad,” räägib Adrian.

Kogu köögiviljaaia korraldus on selline, et taimedel on seal hea olla ja nad on ilusad. Hoolitseva ja täpse aednikuna on Adrian taimede vahemaad täpselt paika pannud. Seetõttu on taimed kasvanud tervete ja ilusatena ning ka umbrohud ei ole liigselt vohama hakanud.

Aed toimib kavandatu kohaselt ja üllatusi ei ole karta. Hoopiski hoolsate käte hoolitsetuna suvesoojuses kasvanud taimed otsustasid suvelõpuks sirguda üle ootuste.

”Järgmiseks aastaks kavatsen koguda seemneid neilt liikidelt, kes on kasvanud haigustest ja kahjuritest puutumatuna ja andnud eriti head saaki. Edaspidi kasvatan järjest rohkem taimi kasvuhoones ise,” mõtiskleb Adrian.

Taaskasutus aiamaal

Aiamaal on põhimõtteks külvikord. See hoiab ära taimehaiguste ja taimekahjurite levimise ning on abiks toitainete taimedesse jõudmisel. Köögiviljaaias, kus tõrjeaineid ei kasutata, on külvikord väga tähtis. Ala on jagatud neljaks, millel korrapäraselt taimi erinevatel paikadel kasvatatakse. Esimesel aastal pannakse kasvama mulda lämmastikku tekitavad herned; järgmisel aastal rammusa maa liigid nagu kapsad, kõrvitsad ja sibulad. Kolmandal aastal on samal kohal kasvamas juurviljad: kartul, porgand, peet. Neljandal aastal saavad paiga oma kasvuks vähese toitainete sisaldusega mullaga leppivad salat ja ürdid.

Kuigi külvikorrast peetakse kinni, saab kogu aiamaa järgmisel kevadel ka looduslikku väetist. Suvine saak on mulda kurnanud, ent seesama hea saak innustab aednikku oma tööd jätkama.

”Mul on plaan köögiviljamaad ka laiendada. Sügis- ja talveõhtuteks on aia kavandamisest rõõmu, kui suvisest aiast on jäänud vaid mälestus.”

Tekst: Paula Ritanen-Närhi

Otsi