Aastatetagusest ajast Ühendkuningriigi aiandusüliõpilasena mäletan selgelt üht värvikat kuju, kellest sai mu mullateaduse õppejõud. Oma loengutes rõhutas ta selgelt, et toetab kaevamisvaba aiandust, lihtsat süsteemi, mille puhul pinnast ei kaevata ega harita, vaid lisatakse selle pealiskihile komposti kujul igal sügisel või kevadel paks orgaanilise multši (pealepanu) kiht. Köögiviljad külvatakse või istutatakse otse sellesse kihti. Köögiviljapeenrad paigutatakse selliselt, et neile ei peaks peale astuma. Sobib näiteks võrgukujuline radadega jaotus, mis võimaldab taimede külvamiseks ja hooldamiseks vajaliku ligipääsu peenrale.
Mul vedas, et sain BBC Gardener’s Worldi Londoni meeskonnas töötades mõne kuu eest osaleda Charles Dowdingi raamatuesitlusel. Dowding on tunnustatud aednik ja autor, kes pooldab köögiviljakasvatuses kaevamisvaba süsteemi. Ta on aastaid kestnud katsetuste tulemusena jõudnud järeldusele, et saagikaid köögivilju saab selle meetodi abil kasvatada igat tüüpi pinnases, alates kõvast savist ja lõpetades kergete liivadega. Tema väited on väga veenvad ja väärivad tähelepanu.
Aiandus oma meetoditega on kliimamuutuste ja keskkonnateadlikkuse suurenemise tõttu pidevas muutuste tuules. Meie kui aednikud peame kohandama oma meetodeid nende muutustega. Meie elustiil, elutempo kiirus ja elukeskkond peegelduvad ka meie moodsas aianduses. Pilt eakast härrast, kes, piip suus, oma labidale nõjatub, jääb praeguse põlvkonna aednikest kaugele. Soovime süüa omakasvatatud vilju, kuid meie aeg on piiratud. Seega vajame võimalikult lihtsaid ja tõhusaid meetodeid.
„Et edasi liikuda, peame sageli heitma pilgu möödunule.“ „Milleks parandada seda, mis ei ole katki?“ Usun kindlalt neisse kahte põhimõttesse ja rakendan neid oma aiandusmetodoloogias selle erandiga, et proovime asetada vanu süsteeme meie uue eluviisi raamidesse. Kaevamisvaba süsteem on kesksel kohal sellises mõtteviisis, kus leiab rakendust looduse enda toimimine. Ma ei ole veel viibinud ebatäiuslikus metsakeskkonnas, metsalilledega kaetud heinamaal, kus miski riivaks silma, ega korrastamata teepervedel, kus miski oleks ebaloomulik. Kaevamisvaba süsteem matkib looduse ringkäiku: igal sügisel langevad lehed puudelt, metsalilled ja -taimed närtsivad ning kogu orgaaniline materjal jääb pinnasesse. See on isemajandav süsteem. Metsa või lilleaasa ei harita, ei häirita pinnases loomulikult toimuvaid protsesse ning aasta-aastalt kogunevad langenud lehtedest ja närtsinud taimedest uued pinnasekihid.
Pinnases elutsevad organismid, näiteks ussid, kobestavad seda ja võimaldavad nii õhu juurdepääsu, pinnas kaotab vähem niiskust ja kasulikke seeni, mükoriisad ja bakterid saavad jätkata oma keerukaid protsesse, mida muidu rikuks iga-aastane maaharimine. Kui lisada igal aastal multši (pealepanu), siis ei saa umbrohi nii jõudsalt vohada, nagu kobestatud aiamullas. Kindlasti tuleb aga enne kaevamisvaba meetodiga alustamist võimaluse korral välja kaevata ja eemaldada mitmeaastased umbrohutaimed. Järgmistel aastatel tuleb üles tõmmata vaid umbrohi, mille seemned on peenardele lennanud ja kasvama läinud.
Olgu teie kodune aiamaa suur või väike, kasvagu taimed kasvatuskastides või avamaal – seda meetodit soovitan kõigile. Tänu sellele on võimalik pääseda kurnavast labidaga kaevamisest ning juurutada jätkusuutliku aianduse tavasid, mis sobivad kokku nii siinsete muldade kui igaühe elustiiliga.
Adrian Evans, Kekkilä aednik