Luuderohulehine pelargoon

Luuderohulehised pelargoonid painduvad elegantselt üle istutusnõu serva ning lihtõieline sordirühm ongi saanud nimeks Cascade-pelargoon. Kuigi lihtõied on sel sordirühmal üsna tagasihoidlikud, on õisi rohkesti. Neid taimi võib imetleda võrratutes lillekastides Kesk-Euroopas.

Luuderohulehise pelargooni varred on painduvad, looklevad või rippuvad, 30 – 60 cm pikkused ning sageli väändunud. Paksuvõitu, läikivad siledad lehed meenutavad kujult luuderohu lehti. Lehtede värv varieerub. Õisikud on väiksemad kui suureõielisel pelargoonil. Liht- või täidisõielised õied on väikesed ja värvuselt valged, roosad, punased või lillad. Luuderohulehine pelargoon õitseb kogu suve sügiseni välja.

Luuderohulehised pelargoonid kasvavad päikselisel või poolvarjulisel kasvukohal. Luuderohulehised pelargoonid on ilmastikukindlad, taludes nii vihma kui päikest. Väga tuulist ilma tuleks vältida, sest võrsed võivad murduda. Lihtõielised pelargoonid taluvad vihma paremini kui täidisõielised või suureõielised pelargoonid. Luuderohulehised pelargoonid kasvavad hästi ka päiksepoolsel rõdul. Pelargoon ei talu öökülmasid.

Pelargoon eelistab kasvada õhurikkas ja toitainerikkas Suvelillemullas. Taimede vahekaugus on 30 cm.

Luuderohulehist pelargooni kastetakse rohkesti ja väetatakse regulaarselt Suvelilleväetisega õitsemisajal. Pindmine mullakiht võib kastmise vahel kuivada, seisvat vett tuleb vältida.

Närtsinud õied ja lehed eemaldatakse täidisõielistel sortidel. Lihtõieliste sortide õisi ei pea eemaldama.

Luuderohulehised pelargoonid on vähest hooldamist vajavad ja terved taimed. Aeg-ajalt võib tekkida probleeme lehetäide tõttu. Nende tõrjumiseks võib taimede lehti pritsida 2% männiseebilahusega.

Luuderohulehised pelargoonid võivad talvituda jahedas ja valgusküllases hoiukohas nagu suureõielised pelargoonid.

Kombineeri väikesed, kevadised luuderohulehise pelargooni taimed hiljem eemaldatavate kannikestega, sest nende kasvamine täissuuruseni kestab vaid paar nädalat.