Vaarikas

Vaarikas kasvab meil looduses ning talvitub aias.
Vaarikas loetakse poolpõõsaks, maa-alustest juurtest kasvavad igal aastal uued võrsed, mis jäävad talvituma. Järgmisel aastal kasvavad neist külgvõrsed, mis õitsevad ja moodustavad marju.

Marjasaaki saab nautida juuli lõpust. Vaarikamari ehk koguvili koosneb mitmest kokku kasvanud marjast. Mari on küps, kui ta põhja küljest kergesti lahti tuleb.

Vaarikale sobib kõige paremini soe, tuulte eest kaitstud ja päikseline kasvukoht. Vaarikas eelistab kasvada soojas ja huumusrikkas pinnases. Vaarikat ei tasu istutada metsvaarikate lähedusse (haigused). Pinnas peaks olema paksu mullakihiga, parasniiske, kobestatud ja lubjatud (pH 6–6,5). Vaarikale sobiv muld on Aiamuld. Taimed istutatakse 50 cm vahedega. Ridade vahe on 2-2,5 m ning taimed istutatakse põhja-lõunasuunas.

Aiavaarikaid on palju erinevaid liike ning ühte ritta võikski istutada mitut erinevat sorti, et saagiperiood pikeneks ning saaks maitsta erineva maitsega vaarikaid, näiteks mesiselt magusaid kollaseid marju.

Kevadel antakse vaarikaaiale Aialupja ja väetatakse Marjaväetisega. Juulis väetatakse vaarikaid teist korda hooldusväetusena.

Kuival ajal tuleb vaarikaistandust kasta.

Aiavaarikaid, mis kasvavad 150 – 250 cm kõrguseks, toestatakse kahe traadi vahele. Võrseid toestatakse iga 4 m tagant seotud ja 1,5 m kõrgete tugipuude külge hiljemalt järgmisel sügisel pärast istutamist. Tugipuude vahele tõmmatakse traadid.

Vanad võrsed lõigatakse pärast saagikoristamist välja. Taime kohta jäetakse alles 5-8 võrset.

Vaarikas paljuneb kiiresti, seetõttu tuleb üleliigsed taimed alati välja lõigata. Vaarika taimed vahetatakse välja, kui saak väheneb või tekivad haigused.

Vastupidavad Soome tunnustatud liigi märgise saanud sordid on ‘Maurin Makea’ ja ‘Jatsi’.