Verev sõrmkübar

Verev sõrmkübar on püstise kasvuga ja lopsakas püsik. See sobib hästi suurtesse püsilillepeenardesse, looduslähedastesse, maakodu stiilis ja traditsioonilistesse aedadesse. Esimesel aastal areneb leherosett, õitsemine toimub teisel suvel.

Tumerohelised, karvased, teravatipulised ja ovaalsed lehed moodustavad suure, 15–30 cm laiuse tüviroseti. Sellest tõusevad tugevad, 40–140 cm kõrgused õievarred. Allapoole suunatud, lehtrikujulised õied on suured (u 5 cm), sõrmkübara kujuga, väljast punakaslillad, pastelse roosad, helekollased või valged, seest sageli täpilised, laigulised ja karvased. Õitsemine kestab pikalt, juulist augustini. Kogu taim on väga mürgine. Iseseisvalt külvunud leherosettide puhul tuleks olla ettevaatlik, eriti tarbeaia läheduses.

Verev sõrmkübar eelistab päikeselist või poolvarjulist, sooja kasvukohta. Ta on kasvupinnase suhtes üsna vähenõudlik. Pinnas peaks olema hästi vett läbilaskev, kuiv või värske ning vähese kuni keskmise toitainesisaldusega liivmuld. Taim on tundlik talvise liigniiskuse suhtes, mida saab vältida istutades taimed väikesele kõrgendikule või kallakule. Sobiv muld on Kekkilä Püsiku- ja Roosimuld või Kekkilä Aiamuld. Taimed istutatakse 40 cm vahedega.

Kevadel, kui igihaljad leherosetid on talve üle elanud, lubjatakse neid Kekkilä Aialubjaga ja väetatakse Kekkilä Kevadväetis PLUS+ väetisega. Püsikute vahele võib laotada Kekkilä Aiamulda.

Verev sõrmkübara sordid on enamasti kaheaastased. Kui õievars lõigatakse kohe pärast õitsemist, võib taim õitseda ka järgmisel aastal. Osa õievarsi tasub siiski alles jätta, et taim saaks isekülviga paljuneda.

Verev sõrmkübarat saab paljundada valmis istikute või seemnetega. Seemned külvatakse varasuvel või hiljemalt juulis külvikasti või peenrasse. Mida varem külvata, seda paremini jõuab taim kasvatada tugeva leheroseti. Taimed istutatakse lõplikule kasvukohale hilissuvel või alles järgmisel kevadel. Taim võib ilmuda aeda uuesti ka aastate pärast, kuna seemned säilitavad idanevuse pikka aega.